VI PÄEV

VI PÄEV – 2. JUULI 2011 – LAUPÄEV

9:00 äratus, seekord siis natuke hiljem kui tavaliselt. Tibid magasid veel ja ma püüdsin vaikselt toimetada. Mina olin otsustanud, et veedan tänase päeva noorematega koos ja lähen nendega muuseumisse kaasa. Sõin parasjagu hommikust, kui I rühma tüdrukud tulid mulle rääkima, et Marionil oli öösel ninast verd jooksnud, nii et padi on kõik rikutud ja suur verelaik on seal peal.

Sõin toidu ära ja läksin asja uurima. Selleks ajaks oli kõik kontrolli all ja ta tundis end hästi. Paraku hakkas ninast peale väikest abiprotseduuri uuesti verd jooksma ja Reet otsustas Marioniga koolimajja jääda, et kui paremaks läheb, siis tulevad hiljem järgi.

10:30 hakkasime I ja III rühmaga muuseumi poole liikuma. Kõigepealt bussiga Narvamaanteele, sealt trammiga Baltijaama. Olime omadega natuke hiljaks jäämas. Anu helistas muuseumisse ja ütles, et me hilineme veidike. Õnneks polnud see probleem.

Ilm oli ilus ja soe, tõeline suvi oli ikka kätte jõudnud. Mulle sellised ilmad sobivad ja kohe väga.

11:00 olimegi Nukumuuseumis, mis asub Baltijaama vahetus läheduses. Lunastasime piletid ja lahke proua hakkas meile tutvustama kõiksugu toredaid mänguasju, mis esimesel korrusel väljas olid. Seal oli väga vanu nukke ja natuke uuemaid. Minu ema aegseid ja ka minu lapsepõlveaegseid. Üks uhkem kui teine. Huvitavad olid niinimetatud moe-nukud, mida 19. Sajandil sõbrannad üksteisele saatsid, et näidata oma uusimat kleidimoodi. Peale nukkude oli ka igasugu muid mänguasju. Minu jaoks kõige toredam vitriin oli loomulikult mänguasjad 80.-datest aastatest. Seal sai rõõmsalt hõisata, et mul oli ka selline serviis või jonnipunn. See oli tore. Nostalgia!

Mänguasjamuuseumis

II korrusel oli üks väike näituseruum, kus olid ajutised väljapanekud. Hetkel olid seal nukukunstnike tööd, aga mis teemal, see ei tule meelde. Mõni oli päris ilus, aga üldiselt sellised abstraktsed nukud.

Teine ruum II korrusel oli meisterdamise tuba, kuhu meiegi nüüd suundusime. Meid pandi suure laua taha istuma, (mina ja Anu saime kahekesi privaatlauakese) ja jaotati kätte meisterdamiseks vajalikud vahendid. Hakkasime tegema vitraaži. No mitte ei hakka kohe mõte jooksma, aga midagi sai ikka joonistatud. Lapsed tegid kohe suure innuga. Reet ja Marion jõudsid ka meile järgi ja said ka oma meisterdused valmis teha. Marion tundis ennast muidu hästi, aga kuna tropp oli ninaaugus, siis tundus talle, et kõik teda ainult vaatavadki.

Kui mina oma asjad valmis sain, siis silkasin turule head ja paremat lastele õhtuks ostma. Nimelt tahtsin igale rühmale ühe kotikese mureleid üllatuseks viia. Endale ja bonnedele ostsin aga hoopis värsket hapukurki. Ühe sõin kohe kohapeal ära, nii hea oli. Kotid rasked sammusin venitades muuseumi poole tagasi, sest lapsed polnud veel mängimist lõpetanud. Kui sinna jõudsin, siis oli rahvast juurde tulnud ja meil oli aeg plats puhtaks teha.

13:00 jätsime toreda majaga hüvasti. Kuna aega meil veel oli, siis kohe kooli poole me ei kippunud. Tahtsime leida miskit söödavat lõuna ooteks. Jalutades Baltijaamas ühest kohast teise, kus nagu oleks võinud/pidanud väikesesaia laadseid tooteid olema, jõudsime Anuga lõpuks ühte pagariärisse, kust siis igaühele ühe soolase ja teise magusa saiakese ostime. Pikniku pidasime Tornide väljakul puu all. Kui kõhud täis, andsime lastele vabaduse mänguväljakule turnima minna, kes ei soovi vaadata toredaid aedu. Nimelt oli seal mingi näitus, kus oli tehtud mini aiad. Igasuguseid erinevaid stiile. Küll oli Itaalia aed, Jaapani oma, Hiina oma kah. Siis oli meie Eestimaa kontuuriga aiakene. Päris toredaid ideid ja lahendusi võis seal näha. Uudistamist jagus. Meie Reeda ja Anuga käisime ikka kõik ilusti läbi ja siis maandusime laste juures mänguväljaku juures muruplatsil. Tüdrukud olid väsimatud. Muudkui turnisid. See oli seal kui väli-jõusaal. Mitmed erinevad trenažöörid, või kuidas neid nüüd nimetama peab, olid seal ja loomulikult kiiged. Mina valisin lustimiseks viimased, aga üht-teist proovisin veel ära.

Piknik tornide väljakul

Tornide väljakul

Mängu aeg

Mängust väsinud

Kiikumise aeg

Nüüd aga hakkas küll lõunasöögi aeg kätte jõudma ja oli vaja kooli poole liikuma hakata. Kõndisime lbi vanalinna Paksu Margareeta juurde, et sealt trammile minna. Vahepeal jõudsime aga gruppideks jaguneda. Anu läks III rühma plikadega veel ühele nõutud poodlemise tuurile. Meil Reeda ja I rühmaga oli suund kooli poole. Trammiga jõudnud Viru keskuse juurde, irdus Reet mõne tüdrukuga ka meie seltskonnast, nii et otse kooli läksin mina vaid mõne tüdrukuga.

II rühma oli jagunenud sektsioonideks. Kes oli käinud bowlingut mängimas, kes kinos. Tibid olid ka kes-kus ringi luusinud.

15:15 olime koolis tagasi. Lõunasöögiks oli boržisupp. Paraku jäi kõht tühjaks ja me läksime Tiiuga Sõõriku kohvikusse natuke lisa sööma. Täidetud pannkoogid. Ma võtsin mingid uued mxicana täitega. Oli olid krepkad ja panid tuld puhuma, aga kõhu sai nüüd vähemasti täis.

Reet ja Anu tegid ühe taararingi. Väiksed olid nimelt kõik pudelid kokku korjanud ja nüüd oli tasumise tund käes. Päris arvestatava summa said, mis kuluski päevase pikniku kulude katteks.

Pudelid tuli rahaks teha :), vanemad rühmad andsid oma jao ka noorematele

Varakult hakkasime punuma patse, sest ees ootas tantsupeo II etendus. Sõrmed käisid usinalt, aga aeg läks kuidagi liiga kiiresti, nii et jäime natuke hilja peale majast välja minemisega. Mina riietasin end ka täna täispidurüüde. Panin selga oma rahvariided, mida ma polnud juba ammu kandnud. Eile olin natuke suvisemalt end riietanud ja laenasin Katre käest tema linast kleiti. Nüüd oli hoopis teine tera, kohe oli tunda, et riided seljas. Soe oli ka.

Kuna meie kooli eest käisid bussid harva, siis otsustasime minna Pärnu maanteele Kosmose juured, et sealt bussile saada, mis otse lauluväljakule viiks. Paraku olid need nii täis, et mul tekkis juba väike mure, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks kohale. Tegelikult ma nüüd päris täpselt ei mäletagi enam, millise transpordivahendi peale me läksime, aga õigeks ajaks me kohale jõudsime. Natuke jäi aega hinge ka tõmmata. II rühm oli meie pesapaiga juba ära võtnud.

Väikesed võimlejad ja härra Ernesaks

20:00 algas tantsupeo II kontsert. Otsustasin seekord peo ka otsast-lõpuni ära vaadata ja selleks võtsin koha sisse mäenõlval Krissu seltsis. Paraku jäin siiski mõnest asjast ilma, sest kohustused kutsusid oma nurka rivistama ja lõpus oli mul au taas tantsida oma õpetaja Mait Agu tantsu „Põhjamaa”. Küll see oli ülev ja võimas tunne!

Pidu

Hakkaski pidu lõppema. Kui õpetajad olid oma tänu-tantsu oma õpilastele ära tantsinud, siis oli õpilaste kord õpetajaid tänada. Tibid riputasid mulle kaela väikesed muhu-papud ja nooremad tõid lilli. Nii lahe. See lõpp on alati selliste emotsioonidega, et toob pisarad silma. Läksin oma vanemate rühmade juurde „Oiget ja vasemat” tantsima. Pärast käisin kõik oma 32 tublit õpilast läbi ja tegin neile tugeva kalli. Meil oli üks äraütlemata tore pidu ja seda tänu neile!

Väljamarsil olime natuke nahaalsed ja korjasin oma rühmad kõik ühte kohta kokku, et saaksin kõigiga koos auringi kõndida. See võttis omajagu aega, enne kui liikuma saime, siis läks juba ludinal ning läbi see oligi.

Õnnelik õpetaja

Kuna kogu see meeletu rahvamass hakkas koos liikuma, siis valisime meie enda liikumise viisiks kondiauru, millega läksime Kadriorgu, et sealt trammiga edasi sõita. Kõik olid väsinud, aga jalg jala ette tõstes, jõudsime kohale. Paraku oli trammiliiklus väga hõre ja meil oli oma 30 minutit oodata. Otsustasime ootamise kasuks, sest ettepanekust „edasi kõndida” polnud keegi suuremas vaimus. Nii me siis istusime majade trepil ja ämbritel, õhtu hämardus kuni oli täitsa pime ja meie ootasime ikka. Lõpuks tuli ka kaua oodatud tramm, mis oli õnneks tühi. Algas kodutee. Viru keskuse juures maha minnes hargnesime. Osad läksid jala osad bussi ootama Estonia ette. Mina olin jala kõndijate juht ja muidugi olime meie enne koolis kui need, kes bussiga tulid. Neid andis veel oma 15 minutit oodata.

00:25 olid kõik koolis. Sööma läksime kohe nende samade piduriietega, sest vahetamiseks polnud enam aega. Menüüd olid kartulid ja vorstikate.

Peale sööki läks alles pesemiseks ja magama saadi alles väga hilja. Meil Tibidega jäi uneaega üsna väheks. Kuna tegu ju meie viimase tantsupeoga ja üldse vist suurema väljasõiduga, siis tegime ühe korraliku lobisemise öö. Juttu jätkus kauemaks ning magama läksime alles siis, kui juba suur valge väljas.