Esmaspäev, 11. juuli 2011

VII PÄEV

VII PÄEV – 3. JUULI 2011 – PÜHAPÄEV

4:30 läksime siis Tibidega alles magama.

6:30 äratus, raske oli see äratus, aga kes siis käskis öösel nii kaua üleval olla ja lobiseda. Uneleda polnud sugugi aega. Kellaajaliselt oli vaja sööma minna ja Tibide söögiaeg oli juba 6:45. Nooremad said pool tundi kauem magada. Peale sööki hakkasime kohe pakkima, sest oli kätte jõudnud pidustuste viimane päev ja see tähendas koju sõitu. Et õhtul enne bussile minekut liiga kaua aega ei läheks, kasutasime selle aja ära ja pakkisime oma elamist kohvritesse kokku.

8:30 olime kõik piduriides ja asusime suure kolonnina kooli eest teele oma rongkäigu alguspaika. Kogu Hiiumaa koos, liikusime mööda tänavaid, vallutades kitsamates kohtades kogu tee. Meie kogunemiskoht oli Roosikrantsi tänav. Ilm oli taas ilus ja soe. Õnneks oli majade vahel piisavalt varjuline, et mitte kuumas ära küpseda. Ann-Ly kaebas kõhuvalu üle. Tohterdasime teda söetablettidega ja ette rutates olgu öeldud, et ta jäigi pärast haigeks, kui koju jõudis.

Kõik meie enne rongkäiku

Anu, Tiina, Reet ja Kaili ikka veel rongkäiku ootamas

10:00 väikese hilinemisega hakkasime liikuma. Rahvast oli teede ääres palju. Hõikeid ja kaasaelamist oli ohtralt. Nii lahe oli inimesi vaadata. Eriti meeldisid mulle vanad memmed ja taadid, kelle silmad särasid nii, et tundus nagu elaks nad läbi omi noorusaegu. Rongkäik on alati väga ülev. Kuigi vahemaa on päris pikk, mis läbida tuleb, pole see liiga väsitav. Noh, tegelikult väikesed pidulised olid meil ikka päris läbi omadega. Turgutasime neid veega ja julgustasime, et varsti on läbi. Nad olid lihtsalt tervest nädalast väsinud, aga tundus, et ka õnnelikud.

Rongkäik liikus edasi lõbusas meeleolus

Ikka edasi ja edai

11:05 olimegi juba lauluväljakul. Suuremaid stoppe teel polnud, nii sujuski kõik kiirelt. Paigutasime oma asjad bussi, mis parklas seisis. Päästsin lapsed ka vöödest ja pärgadest. Siis läks iga rühm oma teed, sest vaja oli trügima minna söögi järjekorda. Kui mina kõik varanduse bussi sain pandud, olid bussi juures veel vaid Tibid. Läksime siis nendega ka toidu luurele. Trügimist oli kohe väga palju, aga oma toidu me kätte saime. Loomulikult supp, magustoiduks jäätis. Istusime viludasse aia äärde maha ja hakkasime pikkamööda maiustama. Ühesõnaga võtsime aja maha. Kõik nooremad rühmad olid kuskil lennus. Proovisin neid hiljem ka üles leida. Nad tahtsid käsitöö telki meisterdama minna, aga sealt ma neid küll ei leidnud.

Tibid

Lõunamaius

Rahvast oli lauluväljakul meeletult. Mul tekkis küsimus, et kas neid mahub veel. Täitsa raske oli kohe liikuda. Luusisin natuke ringi ja otsisin lõpuks üles oma sõbrannad, Krissu ja Liisi peredega. Sättisin ennast nende juurde laulupidu kuulama vaatama. Rahvariietega oli sirava päikesekäes ikka väga palav, aga kannatasin ära.

Järjest hakkasid helistama II rühma tüdrukud, et kas nemad võivad lauluväljakult ära minna. Eks see oligi ju tegelikult vabatahtlik ja loomulikult kui tüdi peale tuli, võisid nad mujale kondama minna. Paar tüdrukut olid kavalad ja nihverdasid ennast nooremate bussi peale ja said sedasi väga kergesti kooli.

14:30 oli mul vaja oma väikesed bussile panna, sest nende kodutee algas varem kui suurte võimlejate oma. Tee läbimurdmine punktist A punkti B oli vaevaline ja aeganõudev. Lihtsalt rahvast nii palju, et liikuda ei saa muud moodi kui kätega teed tehes.

Emmaste buss võttis minu väikesed ja mudilaskoori peale ja viis nad kooli, kust nad 18:30 praamile läksid. Saatsin nad ühe kalliga teele, ise jäin veel lauluväljakule kontserti nautima. Läksin tagasi Krissu juurde ja selleks ajaks oli meil päikesest juba küllalt, nii et pugesime päris üles nõlvale puude alla. Loomulikult oli seal igalt poolt rahvast täis, nii et laululava me ei näinud, aga kuulsime küll. Sellest piisas hetkel, vähemasti ei siranud päike otse pähe. Seal puude all istudes, laulupeol, kus oli miljon inimest, kohtusin naabritüdruk Leeloga, kes oli Ameerikast koju paariks nädalaks käima tulnud. Ta tuli sama puu alla varju otsima. Oma kodukülas meil kohtuda ei õnnestunud ja siis nüüd siin. Väga tore kokkusattumus. Saime siis nüüdki natuke maast ja ilmast lobiseda.

Selle nädala põhiline joogipoolis oli Saku Kali, mis maksis 1.- € suur tops. Seda sai ikka mehesti joodud. Küll maitses külmalt hästi. Parasjagu kalja sabas seistes, kõndisid minust mööda Tibid, kes läksid McDonaldsisse sööma. Tellisin siis endale ka ühe eine ja jäin seda pikisilmi ootama, sest kõht oli väga tühjaks läinud, aga toidusabad olid nii pikad, et mitte ei viitsinud seal seista. Kui Tibid toiduga tagasi tulid, sättisime end taas kord päikese kätte istuma ja kontserti vaatama. Tüdrukud lehvitasid sini-must-valgeid ja laulsime parimaid palasid ka tasakesi kaasa. Ilus ja võimas oli. Mida lõpu poole, seda võimsamaks asi läks. Aina keris ja keris! Paraku hakkas rahvas enne lõppu ära liikuma, siis polnud meilgi valikut muud, kui paar laulu enne lõppu ära minna, sest pidime jõudma õigeks ajaks koolimajja. Kahju küll oli, et ei saanud päris lõpuni olla, aga mis teha.

Tõeline laulupidu

Linna sõit läks ludinal, kuna buss tuli kiirelt ja oli üpris tühi, nii et esimene katse kohe õnnestus. Koolis hakkasime tasapisi viimaseid asju kokku panema, sest kella järgi oli aega veel piisavalt, et mitte kiirustada. Vahetasime riided ja üritasime asju kottidesse ära mahutada. Väike koristus tubades. II rühm oli ka kõik kohal ja toimetasid oma toa kallal. Tasapisi tassisime asju alla ja kui siis läks kiireks. Bussid sõitsid 40 minutit varem ette ehk siis 20:20. Nüüd läks mäsuks. Ruth tahtis, et ma läheks ühte bussi silma peal hoidma ja praami jaoks vajalikku paberit täitma, aga mul polnud veel oma lapsigi, kes pidid kohe-kohe linna jõudma. Pagasi toppimine pagasiruumi oli omaette keeruline protseduur. Lisaks oli üks bussijuht täitsa tropp ja ajas kohe vere nii keema. Muudkui kamandas käed rinna pea, et tehke nii ja tehke naa. Lõpuks ma käratasin talle, et saate aru me ei jaksa ju, aidake siis. Selle peale tema ütles, et see pole tema töö ja marssis minema. Mis sellest, et kohvreid vedasid ja tassisid väikesed tüdrukud. Siis ta ei lubanud kõiki kotte alla panna, et pärast on segamini ja keegi ei tea, kus mis on. Üritasin talle seletada, et saate aru, kõik 5 bussi lähevad ühte ja samasse sadamasse. Seal tõstetakse nagu nii kõik bussid tühjaks. Aga ei, ta ei saanud õige millestki aru, muudkui marssis närviliselt käed rinnal edasi tagasi ja pobises.

Lõpuks jõudsid ka Jandrikud kohale. Triin ja Ain tõid nad kohale. Jooksujalu tassis Ain ka kohvri bussi. Tibid olid mulle koha õnneks ära võtnud. II rühm oli teises bussis. Seal vastutas paberimajanduse eest Ille.

Sõit sadamasse läks viperusteta ja kohale jõudes tõstsime oma asjad kõik kaile ning jäime praami ootama. Õhtu oli soe ja mõnus. Kohvrirattad hakkasid vurisema, kui praam ette sõitis ja aparell alla lasti. Mul oli nii palju kraami, et pidin kaks korda käima. Jander aitas juba päris mehiselt kaasa, aga ikka oli liiga palju asju. Lõpuks oli kai kimpsudest kompsudest tühi ning laulu- ja tantsupeolised praami vallutanud.

Ootame praami Rohuküla sadamas

Väike piduline

23:00 algas laevasõit kodusaarele. Elevust oli palju. Tundus, et und polnud kellelgi ja väga väsinud nägusid ka ei näinud. Emotsioonid oli ülevad ja väsimuseks polnud aegagi. Kõik muljetasid ja nosisid oma pajukit.

Heltermaal olid uued bussid vastus. Jälle suur kompsude vedamine, bussidesse paigutamine ja sõitma. Kärdlas võttis meid vastu autotuledes Pritsumaja parkla. Meid oodati koju ja kell oli juba kaugelt üle kesköö.

Läbi selleks korraks. Aastal 2014 uuesti!

Suur aitäh tublidele võimlejatele, kes selle nädala kuumale ilmale vapralt läbi tegid! Loodan, et teie elamused on sama head, kui minul ja olete nõus ka järgmine kord sama teed läbi käima!

Aitäh suurepärastele Bonnedele, Anule, Reedale ja Kailile, kes terve nädala hoolsalt kõigel silma peal hoidsid. Üksinda poleks ma hakkama saanud!

Aitäh Oliverile, kes meid veega varustas!

Aitäh meie staabile ja arstile, Lili, Ruth ja Tiina, kes alati meie jaoks olemas olid, kui mõni mõte peas keerlema hakkas või abi vaja oli!

Aitäh lapsevanematele, kes oma lapsed nii pikaks ja raskeks nädalaks meie kätte usaldasid. Ega see kodus muretsemine ka kerge pole! Aga meil oli kõik hästi!

VI PÄEV

VI PÄEV – 2. JUULI 2011 – LAUPÄEV

9:00 äratus, seekord siis natuke hiljem kui tavaliselt. Tibid magasid veel ja ma püüdsin vaikselt toimetada. Mina olin otsustanud, et veedan tänase päeva noorematega koos ja lähen nendega muuseumisse kaasa. Sõin parasjagu hommikust, kui I rühma tüdrukud tulid mulle rääkima, et Marionil oli öösel ninast verd jooksnud, nii et padi on kõik rikutud ja suur verelaik on seal peal.

Sõin toidu ära ja läksin asja uurima. Selleks ajaks oli kõik kontrolli all ja ta tundis end hästi. Paraku hakkas ninast peale väikest abiprotseduuri uuesti verd jooksma ja Reet otsustas Marioniga koolimajja jääda, et kui paremaks läheb, siis tulevad hiljem järgi.

10:30 hakkasime I ja III rühmaga muuseumi poole liikuma. Kõigepealt bussiga Narvamaanteele, sealt trammiga Baltijaama. Olime omadega natuke hiljaks jäämas. Anu helistas muuseumisse ja ütles, et me hilineme veidike. Õnneks polnud see probleem.

Ilm oli ilus ja soe, tõeline suvi oli ikka kätte jõudnud. Mulle sellised ilmad sobivad ja kohe väga.

11:00 olimegi Nukumuuseumis, mis asub Baltijaama vahetus läheduses. Lunastasime piletid ja lahke proua hakkas meile tutvustama kõiksugu toredaid mänguasju, mis esimesel korrusel väljas olid. Seal oli väga vanu nukke ja natuke uuemaid. Minu ema aegseid ja ka minu lapsepõlveaegseid. Üks uhkem kui teine. Huvitavad olid niinimetatud moe-nukud, mida 19. Sajandil sõbrannad üksteisele saatsid, et näidata oma uusimat kleidimoodi. Peale nukkude oli ka igasugu muid mänguasju. Minu jaoks kõige toredam vitriin oli loomulikult mänguasjad 80.-datest aastatest. Seal sai rõõmsalt hõisata, et mul oli ka selline serviis või jonnipunn. See oli tore. Nostalgia!

Mänguasjamuuseumis

II korrusel oli üks väike näituseruum, kus olid ajutised väljapanekud. Hetkel olid seal nukukunstnike tööd, aga mis teemal, see ei tule meelde. Mõni oli päris ilus, aga üldiselt sellised abstraktsed nukud.

Teine ruum II korrusel oli meisterdamise tuba, kuhu meiegi nüüd suundusime. Meid pandi suure laua taha istuma, (mina ja Anu saime kahekesi privaatlauakese) ja jaotati kätte meisterdamiseks vajalikud vahendid. Hakkasime tegema vitraaži. No mitte ei hakka kohe mõte jooksma, aga midagi sai ikka joonistatud. Lapsed tegid kohe suure innuga. Reet ja Marion jõudsid ka meile järgi ja said ka oma meisterdused valmis teha. Marion tundis ennast muidu hästi, aga kuna tropp oli ninaaugus, siis tundus talle, et kõik teda ainult vaatavadki.

Kui mina oma asjad valmis sain, siis silkasin turule head ja paremat lastele õhtuks ostma. Nimelt tahtsin igale rühmale ühe kotikese mureleid üllatuseks viia. Endale ja bonnedele ostsin aga hoopis värsket hapukurki. Ühe sõin kohe kohapeal ära, nii hea oli. Kotid rasked sammusin venitades muuseumi poole tagasi, sest lapsed polnud veel mängimist lõpetanud. Kui sinna jõudsin, siis oli rahvast juurde tulnud ja meil oli aeg plats puhtaks teha.

13:00 jätsime toreda majaga hüvasti. Kuna aega meil veel oli, siis kohe kooli poole me ei kippunud. Tahtsime leida miskit söödavat lõuna ooteks. Jalutades Baltijaamas ühest kohast teise, kus nagu oleks võinud/pidanud väikesesaia laadseid tooteid olema, jõudsime Anuga lõpuks ühte pagariärisse, kust siis igaühele ühe soolase ja teise magusa saiakese ostime. Pikniku pidasime Tornide väljakul puu all. Kui kõhud täis, andsime lastele vabaduse mänguväljakule turnima minna, kes ei soovi vaadata toredaid aedu. Nimelt oli seal mingi näitus, kus oli tehtud mini aiad. Igasuguseid erinevaid stiile. Küll oli Itaalia aed, Jaapani oma, Hiina oma kah. Siis oli meie Eestimaa kontuuriga aiakene. Päris toredaid ideid ja lahendusi võis seal näha. Uudistamist jagus. Meie Reeda ja Anuga käisime ikka kõik ilusti läbi ja siis maandusime laste juures mänguväljaku juures muruplatsil. Tüdrukud olid väsimatud. Muudkui turnisid. See oli seal kui väli-jõusaal. Mitmed erinevad trenažöörid, või kuidas neid nüüd nimetama peab, olid seal ja loomulikult kiiged. Mina valisin lustimiseks viimased, aga üht-teist proovisin veel ära.

Piknik tornide väljakul

Tornide väljakul

Mängu aeg

Mängust väsinud

Kiikumise aeg

Nüüd aga hakkas küll lõunasöögi aeg kätte jõudma ja oli vaja kooli poole liikuma hakata. Kõndisime lbi vanalinna Paksu Margareeta juurde, et sealt trammile minna. Vahepeal jõudsime aga gruppideks jaguneda. Anu läks III rühma plikadega veel ühele nõutud poodlemise tuurile. Meil Reeda ja I rühmaga oli suund kooli poole. Trammiga jõudnud Viru keskuse juurde, irdus Reet mõne tüdrukuga ka meie seltskonnast, nii et otse kooli läksin mina vaid mõne tüdrukuga.

II rühma oli jagunenud sektsioonideks. Kes oli käinud bowlingut mängimas, kes kinos. Tibid olid ka kes-kus ringi luusinud.

15:15 olime koolis tagasi. Lõunasöögiks oli boržisupp. Paraku jäi kõht tühjaks ja me läksime Tiiuga Sõõriku kohvikusse natuke lisa sööma. Täidetud pannkoogid. Ma võtsin mingid uued mxicana täitega. Oli olid krepkad ja panid tuld puhuma, aga kõhu sai nüüd vähemasti täis.

Reet ja Anu tegid ühe taararingi. Väiksed olid nimelt kõik pudelid kokku korjanud ja nüüd oli tasumise tund käes. Päris arvestatava summa said, mis kuluski päevase pikniku kulude katteks.

Pudelid tuli rahaks teha :), vanemad rühmad andsid oma jao ka noorematele

Varakult hakkasime punuma patse, sest ees ootas tantsupeo II etendus. Sõrmed käisid usinalt, aga aeg läks kuidagi liiga kiiresti, nii et jäime natuke hilja peale majast välja minemisega. Mina riietasin end ka täna täispidurüüde. Panin selga oma rahvariided, mida ma polnud juba ammu kandnud. Eile olin natuke suvisemalt end riietanud ja laenasin Katre käest tema linast kleiti. Nüüd oli hoopis teine tera, kohe oli tunda, et riided seljas. Soe oli ka.

Kuna meie kooli eest käisid bussid harva, siis otsustasime minna Pärnu maanteele Kosmose juured, et sealt bussile saada, mis otse lauluväljakule viiks. Paraku olid need nii täis, et mul tekkis juba väike mure, et kas me ikka jõuame õigeks ajaks kohale. Tegelikult ma nüüd päris täpselt ei mäletagi enam, millise transpordivahendi peale me läksime, aga õigeks ajaks me kohale jõudsime. Natuke jäi aega hinge ka tõmmata. II rühm oli meie pesapaiga juba ära võtnud.

Väikesed võimlejad ja härra Ernesaks

20:00 algas tantsupeo II kontsert. Otsustasin seekord peo ka otsast-lõpuni ära vaadata ja selleks võtsin koha sisse mäenõlval Krissu seltsis. Paraku jäin siiski mõnest asjast ilma, sest kohustused kutsusid oma nurka rivistama ja lõpus oli mul au taas tantsida oma õpetaja Mait Agu tantsu „Põhjamaa”. Küll see oli ülev ja võimas tunne!

Pidu

Hakkaski pidu lõppema. Kui õpetajad olid oma tänu-tantsu oma õpilastele ära tantsinud, siis oli õpilaste kord õpetajaid tänada. Tibid riputasid mulle kaela väikesed muhu-papud ja nooremad tõid lilli. Nii lahe. See lõpp on alati selliste emotsioonidega, et toob pisarad silma. Läksin oma vanemate rühmade juurde „Oiget ja vasemat” tantsima. Pärast käisin kõik oma 32 tublit õpilast läbi ja tegin neile tugeva kalli. Meil oli üks äraütlemata tore pidu ja seda tänu neile!

Väljamarsil olime natuke nahaalsed ja korjasin oma rühmad kõik ühte kohta kokku, et saaksin kõigiga koos auringi kõndida. See võttis omajagu aega, enne kui liikuma saime, siis läks juba ludinal ning läbi see oligi.

Õnnelik õpetaja

Kuna kogu see meeletu rahvamass hakkas koos liikuma, siis valisime meie enda liikumise viisiks kondiauru, millega läksime Kadriorgu, et sealt trammiga edasi sõita. Kõik olid väsinud, aga jalg jala ette tõstes, jõudsime kohale. Paraku oli trammiliiklus väga hõre ja meil oli oma 30 minutit oodata. Otsustasime ootamise kasuks, sest ettepanekust „edasi kõndida” polnud keegi suuremas vaimus. Nii me siis istusime majade trepil ja ämbritel, õhtu hämardus kuni oli täitsa pime ja meie ootasime ikka. Lõpuks tuli ka kaua oodatud tramm, mis oli õnneks tühi. Algas kodutee. Viru keskuse juures maha minnes hargnesime. Osad läksid jala osad bussi ootama Estonia ette. Mina olin jala kõndijate juht ja muidugi olime meie enne koolis kui need, kes bussiga tulid. Neid andis veel oma 15 minutit oodata.

00:25 olid kõik koolis. Sööma läksime kohe nende samade piduriietega, sest vahetamiseks polnud enam aega. Menüüd olid kartulid ja vorstikate.

Peale sööki läks alles pesemiseks ja magama saadi alles väga hilja. Meil Tibidega jäi uneaega üsna väheks. Kuna tegu ju meie viimase tantsupeoga ja üldse vist suurema väljasõiduga, siis tegime ühe korraliku lobisemise öö. Juttu jätkus kauemaks ning magama läksime alles siis, kui juba suur valge väljas.

V PÄEV

V PÄEV – 1. JUULI 2011 – REEDE

7:00 äratus. Ilm oli ikka jätkuvalt soe ja suvine. Peale hommikusööki tuli kõigil end juba täide peovormi riietada. See tähendab, et kostüümid tuli selga panna, sest algas peaproov-etendus. Siginat-saginat oli koolimaja täis. Patsipunumise jätsime hilisemaks, et läheme lauluväljakule kohale ja seal punume patsid pähe.

Valmistume koolist lahkuma

Teekond lauluväljakule

8:00 väljusime koolimajast. Saime üsna lihtsalt seekord kohale. Suurt ootamist ja trügimist polnudki. Leidsime endale ka vaevata mõnusa pesapaiga aia äärde viludasse. See jäi meie pesapaigaks kogu pidustuste ajaks. Seadsime end seal sisse ja hakkasin kohe patse punuma. Sõrmed olid pärast päris haiged kohe, aga kõik said ilusti patsutatud nagu vaja.

Patsitamine pesapaigas lauluväljakul

Lõpuks läks kiireks, nii et Berenike pidi kahte sikutamist paluma

See oli etendus, mida juhendajad said oma rosettiga laulukaare alla vaatama minna. Kuna olin ise nurgajuht ja Triin pidi tantsima väljakul, siis polnud meil võimalik vaatama minna. Nii saatsin kaare alla oma bonned Anu, Reeda ja Kaili. Kolmanda rosetti sain veel viimasel minutil ühelt toredalt tantsuõpetajalt, kes ise ei tahtnud kaare alla vaatama minna. Mul oli nii hea meel, et sain kõik kolm vaatama saata. Pärast nad rääkisid, et sealt oli väga ilus pidu olnud, aga eks neid muljeid oskavad õigesti jagada vaid nemad ise.

9:30 peaproov-etendus algaski.

Mina sain oma nurga ilusti paika. Hääl küll väheke karune oli, aga kuidagi kuuldavaks tuli ju ennast teha, sest see rahvamass, mis seal kardinate taga liigub on ikka ka meeletu ja kõik ju sumisevad ümberringi. Meie lapsed leidsid omad kohad kõik väga ilusti üles ja olid õigel ajal õiges kohas. Kogu peaproov-etendus kulges sujuvalt ja ilma viperusteta. Vähemasti tundus nii mulle.

Algus

Mäng

Ilma kutse

Kui kogu see esimene etenduse moodi asi läbi sai, siis oodati võimlejate juhendajaid koosolekule abiväljakule. Rühmad hakkasid kõik liikuma kooli poole, sest lõunasöök oli meil ette nähtud täna oma ööbimiskohas.

Koosolekul anti mõned korraldused ja täpsustused, mida peaks lastele rääkima ja jälgima. Kõige suurem muutus oli väikeste võimlejate jaoks oli see, et mullitajaid ei pea kaasa võtma, see ei omavat mingit efekti. Muud olid selline väike kribu-krabu, mis aga tegelikkuses omab päris suurt tähtsust.

Suundusime siis meiegi Illega koolu poole. Olles jõudnud juba pea-aegu Stockmani juurde, kui üks india või midagi sinnakanti, riietes noor naisterahvas meid mitu korda uurivalt vaatas. Pööras pea ära ja siis vaatas uuesti. Lõpuks lähenes meile ja hakkas aktsendiga eesti keelt rääkima. Ta tundis huvi laulu- ja tantsupeo vastu ja küsis, et kas need on rahvariided (meil olid mõlemail seljas tegelikult linased stiliseeritud rahvuslikud riided). Lõpuks ütles ta, et te olete nii ilusad. Me tänasime naeratades, tema naeratas vastu ja me läksime oma teed. Väga armas vestlus oli, mis tegi meele kohe rõõmsaks.

Põikasime sisse ka Piprapoodi, mis asub Olümpia hotelli lähedal. See on küll üks huvitav pood. Kallis küll, aga toredaid asju müüd seal.

12:00-14:15 oli lõunasöögi aeg. Mida täpselt pakuti, aga vist oli supp nagu lõunasöökidele tavaks. Lapsed olid selleks ajaks juba kõik söönud, kui meie lauda istuda jõudsime. Rahvast oli koolimajja ka juurde tulnud. Eile õhtul tulid juba osad lauljad ja täna peaksid õhtuks pea kõik laulupeolised ka kohale jõudma, nii et õhtul on maja rahvast täis.

Elu koolis

15:00 hakkasime taas sammuma lauluväljaku poole. Suured võimlejad võtsid kõik endale esinemisriided kaasa, väikesed vist ka, sest enne kontserti ootas ees veel avamise proov.

Jälle ootame bussi, et minna lauluväljakule

16:45 algas laulu- ja tantsupeo avamistseremoonia proov, kus kõik algusest lõpuni kogu pooletunnine tseremoonia läbi mängiti. Kui lapsed platsilt pääsesid, siis algas suur patside uuenduskuuri ring. Üksikud said jääda oma hommikuste soengutega. Enamustele tuli siiski uued teha, et seadsad välja näha. Sai ka väike loeng maha peetud teemal, et juuksed tuleb õhtul puhtaks pesta, sest pisikeste tüdrukute pead olid ikka väga rasvased.

19:00 algaski XI noorte laulu- ja tantsupeo „maa ja ilm” avamine, mis siis sel aastal esmakordselt leidis aset koos, ühise peona. Eks see ju tore oli, et kõik, nii lauljad kui tantsijad said sellest osa. Kuidas tuli läbi suure rahvamassi tuletornini jõudis ja siis võimsa laulu saatel torni tippu tõusis. Kahtlemata võimas ja meeldejääv. Emotsioonid olid suured. Kogu väljak koorilaulu saatel tantsimas. On uhke olla üks osake sellest suurest masinavärgist, mis kõik selle tööle paneb.

Pidu avatud

Härra presidendi kõne mulle isiklikult ei istunud. Kuidagi selline propageeriv ja … ei leiagi kohe õiget sõna selle jaoks, deklameeriv võiks vist sobida.

Tavaline elu tantsupeol

Kontsert läks ilusti. Laulukaarealune oli rahvast täis, mäenõlvale jagus ka publikut küll ja küll. Eks ta ju ilus ole, aga minu meelest pole lauluväljak ikka see päris õige koht tantsupeo jaoks. Kuidagi nagu raam on tantsijatel ümbert puudu. Tantsija sulab publikuga liiga ühte ja joonised ei tule väga hästi esile. Teine segav faktor minu jaoks on publiku sees õllesummeri mentaliteet. Mehed kisuvad pluusid seljast nagu rannas. Rahva seas käib selline sigin-sagin, et see, kes tahaks kontserti jälgida, ei saa seda mitte rahulikult teha. Süüakse, juuakse ja suitsetatakse rahva seas. Mulle see kohe üldse ei istunud. Eks nüüd on see ära katsetaud ja kiidan noori selle julge tüki eest. Eks näis, mida otsustavad järgmised pidude juhid.

Õpetaja

Otsustasime täna ära teha ka rühma pildid. Leppisin fotograafiga kõik kokku ja kohe peale etendust läksime poseerima. Viis erinevat pilti sai tehtud. Üks poos ja teine poos ja järgmine rühm ja siis veel järgmine. Lõpuks saime kõik vajalikud koosseisud pildile. Selleks ajaks kui me kooli poole liikuma hakkasime, oli enamus rahvast juba ära läinud ja meil oli lootust tühjale bussile. Noh ja siis see tuli. Väravast välja jõudnud ja paar sammu peatuse poole kõmpinud, sõitis meist mööda meile vajaliku numbriga buss ja suht tühi. Lapsed panid ees leekime ja mis meil siis üle jäi. Pidime ka jalad kõh alt välja võtma.

Elu kiirem jooks. Huuuh, täitsa läbi võttis. Noored ees meie vanad järgi. Kott kahe vael kaasa tilbendamas. Elu pikemad 300 meetrit J. Esimesed seisid bussi uste vahel ja hoidsid bussi kinni, Peale jõudsime. Hing paelaga kaelas. Juua ka polnud. Kui ma Anule käest küsisin, et kas tõesti kõik meie 100 pudelit on tühjad, siis üks noor naisterahvad bussis ütles, et tema võib küll meile juua anda. Nii ta võttis kotist välja jääkülma joogiga suure pudeli, kus veel jää tükid see hulpisid. See oli niiiiiiii hea. Aitäh, hea inimene!

23:00 jõudsime koju. Kohe sööma. Järjekordselt pidime leppima tatra ja mingi vorstikatmega. Ei mingit tegu ega nägu.

Maja oli täitunud vahepeal, kui meie ära olime, märkamatult inimestega. Lauljad. Nüüd oli igal pool suur sigin-sagin. Staabis käis koosolek juhendajatele. Õnneks olin mina seda juttu juba põhismõtteliselt kuulnud, aga pidi minema ikka. Algust ma ei kuulnud, kuna olin siis söömas, aga edasi tuli aga info sellises riimis:

Õhtune väljaskäimine ja territooriumil suitsetamine, eriti puudutab see lauljaid

Öörahu kell 23:00, eriti puudutab see lauljaid

WC-de korrashoid, eriti puudutab see lauljaid

Jne

Vaatasime üle naistega veel homsed plaanid. Reet ja Anu tegid suure pesuõhtu ja puhtaks said pestud valged põlvikud, mis olid tänase päevaga vähe teise värvuse omandanud.

Tibid läksid burksi sööma ja olid tagasi 01:30, turvamehega kokkuleppel muidugi. Pärast seda sai hakata ennast magama sättima, kui kõik kodus tagasi olid. Ootas ees pea-aegu vaba päev.