Esmaspäev, 11. juuli 2011

V PÄEV

V PÄEV – 1. JUULI 2011 – REEDE

7:00 äratus. Ilm oli ikka jätkuvalt soe ja suvine. Peale hommikusööki tuli kõigil end juba täide peovormi riietada. See tähendab, et kostüümid tuli selga panna, sest algas peaproov-etendus. Siginat-saginat oli koolimaja täis. Patsipunumise jätsime hilisemaks, et läheme lauluväljakule kohale ja seal punume patsid pähe.

Valmistume koolist lahkuma

Teekond lauluväljakule

8:00 väljusime koolimajast. Saime üsna lihtsalt seekord kohale. Suurt ootamist ja trügimist polnudki. Leidsime endale ka vaevata mõnusa pesapaiga aia äärde viludasse. See jäi meie pesapaigaks kogu pidustuste ajaks. Seadsime end seal sisse ja hakkasin kohe patse punuma. Sõrmed olid pärast päris haiged kohe, aga kõik said ilusti patsutatud nagu vaja.

Patsitamine pesapaigas lauluväljakul

Lõpuks läks kiireks, nii et Berenike pidi kahte sikutamist paluma

See oli etendus, mida juhendajad said oma rosettiga laulukaare alla vaatama minna. Kuna olin ise nurgajuht ja Triin pidi tantsima väljakul, siis polnud meil võimalik vaatama minna. Nii saatsin kaare alla oma bonned Anu, Reeda ja Kaili. Kolmanda rosetti sain veel viimasel minutil ühelt toredalt tantsuõpetajalt, kes ise ei tahtnud kaare alla vaatama minna. Mul oli nii hea meel, et sain kõik kolm vaatama saata. Pärast nad rääkisid, et sealt oli väga ilus pidu olnud, aga eks neid muljeid oskavad õigesti jagada vaid nemad ise.

9:30 peaproov-etendus algaski.

Mina sain oma nurga ilusti paika. Hääl küll väheke karune oli, aga kuidagi kuuldavaks tuli ju ennast teha, sest see rahvamass, mis seal kardinate taga liigub on ikka ka meeletu ja kõik ju sumisevad ümberringi. Meie lapsed leidsid omad kohad kõik väga ilusti üles ja olid õigel ajal õiges kohas. Kogu peaproov-etendus kulges sujuvalt ja ilma viperusteta. Vähemasti tundus nii mulle.

Algus

Mäng

Ilma kutse

Kui kogu see esimene etenduse moodi asi läbi sai, siis oodati võimlejate juhendajaid koosolekule abiväljakule. Rühmad hakkasid kõik liikuma kooli poole, sest lõunasöök oli meil ette nähtud täna oma ööbimiskohas.

Koosolekul anti mõned korraldused ja täpsustused, mida peaks lastele rääkima ja jälgima. Kõige suurem muutus oli väikeste võimlejate jaoks oli see, et mullitajaid ei pea kaasa võtma, see ei omavat mingit efekti. Muud olid selline väike kribu-krabu, mis aga tegelikkuses omab päris suurt tähtsust.

Suundusime siis meiegi Illega koolu poole. Olles jõudnud juba pea-aegu Stockmani juurde, kui üks india või midagi sinnakanti, riietes noor naisterahvas meid mitu korda uurivalt vaatas. Pööras pea ära ja siis vaatas uuesti. Lõpuks lähenes meile ja hakkas aktsendiga eesti keelt rääkima. Ta tundis huvi laulu- ja tantsupeo vastu ja küsis, et kas need on rahvariided (meil olid mõlemail seljas tegelikult linased stiliseeritud rahvuslikud riided). Lõpuks ütles ta, et te olete nii ilusad. Me tänasime naeratades, tema naeratas vastu ja me läksime oma teed. Väga armas vestlus oli, mis tegi meele kohe rõõmsaks.

Põikasime sisse ka Piprapoodi, mis asub Olümpia hotelli lähedal. See on küll üks huvitav pood. Kallis küll, aga toredaid asju müüd seal.

12:00-14:15 oli lõunasöögi aeg. Mida täpselt pakuti, aga vist oli supp nagu lõunasöökidele tavaks. Lapsed olid selleks ajaks juba kõik söönud, kui meie lauda istuda jõudsime. Rahvast oli koolimajja ka juurde tulnud. Eile õhtul tulid juba osad lauljad ja täna peaksid õhtuks pea kõik laulupeolised ka kohale jõudma, nii et õhtul on maja rahvast täis.

Elu koolis

15:00 hakkasime taas sammuma lauluväljaku poole. Suured võimlejad võtsid kõik endale esinemisriided kaasa, väikesed vist ka, sest enne kontserti ootas ees veel avamise proov.

Jälle ootame bussi, et minna lauluväljakule

16:45 algas laulu- ja tantsupeo avamistseremoonia proov, kus kõik algusest lõpuni kogu pooletunnine tseremoonia läbi mängiti. Kui lapsed platsilt pääsesid, siis algas suur patside uuenduskuuri ring. Üksikud said jääda oma hommikuste soengutega. Enamustele tuli siiski uued teha, et seadsad välja näha. Sai ka väike loeng maha peetud teemal, et juuksed tuleb õhtul puhtaks pesta, sest pisikeste tüdrukute pead olid ikka väga rasvased.

19:00 algaski XI noorte laulu- ja tantsupeo „maa ja ilm” avamine, mis siis sel aastal esmakordselt leidis aset koos, ühise peona. Eks see ju tore oli, et kõik, nii lauljad kui tantsijad said sellest osa. Kuidas tuli läbi suure rahvamassi tuletornini jõudis ja siis võimsa laulu saatel torni tippu tõusis. Kahtlemata võimas ja meeldejääv. Emotsioonid olid suured. Kogu väljak koorilaulu saatel tantsimas. On uhke olla üks osake sellest suurest masinavärgist, mis kõik selle tööle paneb.

Pidu avatud

Härra presidendi kõne mulle isiklikult ei istunud. Kuidagi selline propageeriv ja … ei leiagi kohe õiget sõna selle jaoks, deklameeriv võiks vist sobida.

Tavaline elu tantsupeol

Kontsert läks ilusti. Laulukaarealune oli rahvast täis, mäenõlvale jagus ka publikut küll ja küll. Eks ta ju ilus ole, aga minu meelest pole lauluväljak ikka see päris õige koht tantsupeo jaoks. Kuidagi nagu raam on tantsijatel ümbert puudu. Tantsija sulab publikuga liiga ühte ja joonised ei tule väga hästi esile. Teine segav faktor minu jaoks on publiku sees õllesummeri mentaliteet. Mehed kisuvad pluusid seljast nagu rannas. Rahva seas käib selline sigin-sagin, et see, kes tahaks kontserti jälgida, ei saa seda mitte rahulikult teha. Süüakse, juuakse ja suitsetatakse rahva seas. Mulle see kohe üldse ei istunud. Eks nüüd on see ära katsetaud ja kiidan noori selle julge tüki eest. Eks näis, mida otsustavad järgmised pidude juhid.

Õpetaja

Otsustasime täna ära teha ka rühma pildid. Leppisin fotograafiga kõik kokku ja kohe peale etendust läksime poseerima. Viis erinevat pilti sai tehtud. Üks poos ja teine poos ja järgmine rühm ja siis veel järgmine. Lõpuks saime kõik vajalikud koosseisud pildile. Selleks ajaks kui me kooli poole liikuma hakkasime, oli enamus rahvast juba ära läinud ja meil oli lootust tühjale bussile. Noh ja siis see tuli. Väravast välja jõudnud ja paar sammu peatuse poole kõmpinud, sõitis meist mööda meile vajaliku numbriga buss ja suht tühi. Lapsed panid ees leekime ja mis meil siis üle jäi. Pidime ka jalad kõh alt välja võtma.

Elu kiirem jooks. Huuuh, täitsa läbi võttis. Noored ees meie vanad järgi. Kott kahe vael kaasa tilbendamas. Elu pikemad 300 meetrit J. Esimesed seisid bussi uste vahel ja hoidsid bussi kinni, Peale jõudsime. Hing paelaga kaelas. Juua ka polnud. Kui ma Anule käest küsisin, et kas tõesti kõik meie 100 pudelit on tühjad, siis üks noor naisterahvad bussis ütles, et tema võib küll meile juua anda. Nii ta võttis kotist välja jääkülma joogiga suure pudeli, kus veel jää tükid see hulpisid. See oli niiiiiiii hea. Aitäh, hea inimene!

23:00 jõudsime koju. Kohe sööma. Järjekordselt pidime leppima tatra ja mingi vorstikatmega. Ei mingit tegu ega nägu.

Maja oli täitunud vahepeal, kui meie ära olime, märkamatult inimestega. Lauljad. Nüüd oli igal pool suur sigin-sagin. Staabis käis koosolek juhendajatele. Õnneks olin mina seda juttu juba põhismõtteliselt kuulnud, aga pidi minema ikka. Algust ma ei kuulnud, kuna olin siis söömas, aga edasi tuli aga info sellises riimis:

Õhtune väljaskäimine ja territooriumil suitsetamine, eriti puudutab see lauljaid

Öörahu kell 23:00, eriti puudutab see lauljaid

WC-de korrashoid, eriti puudutab see lauljaid

Jne

Vaatasime üle naistega veel homsed plaanid. Reet ja Anu tegid suure pesuõhtu ja puhtaks said pestud valged põlvikud, mis olid tänase päevaga vähe teise värvuse omandanud.

Tibid läksid burksi sööma ja olid tagasi 01:30, turvamehega kokkuleppel muidugi. Pärast seda sai hakata ennast magama sättima, kui kõik kodus tagasi olid. Ootas ees pea-aegu vaba päev.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar