7:45 oli äratus, et minna hommikust sööma. Sööklas ootas meid ees kohe väga ebameeldiv üllatus. Puder oli nii kõrbenud, et süüa see kohe küll ei kõlvanud. Ise veel natuke võileiva kõrvale seda pika hambaga sõin, aga lastel küll ei saanud sundida seda sööma. Täitsa jama värk. Tegin ettepaneku Reedale ja Anule, et mingu käigi Sõõriku kohvikust läbi ja ostku sõõrikuid kaasa, siis saab lastele vähekenegi kõhtu midagi.
9:00 asusime väikestega teele. Bussiga nr 16 saime otsa Hipodroomile. Päike paistis kõrgel taevas ja tõotas tulla väga soe ilm.
Nii kui staadionile jõudsin, pistis Urve (tantsu „Mäng” autor) mulle kätte kaelapaela koos sildiga NURGAJUHT. Mind oli üllatuslikult arvestatud meeskonda ja see tähendas mulle seda, et pidin rivistama ühte väikeste võimlejata nurka ja õigel ajal platsile saatma. Lõivu pidin maksma aga sellega, et ei saanud näha kogu kontserti täies ilus laulukaare alt.
Käepael, millega sai sõita tasuta ühistranspordiga ja mis oli pääsmeks peopaika
Õpetaja tähis
Kaelakaart, mille abiga sai oma kooli ja siis meekonna tähis
Proov läks väga hästi. Joonised said korda, liikumised puhastatud ja ühistantsud ka läbi võetud. Proov oli lausa nii tubli, et Urve ütles homse proovi kohta, et seda ette nähtud proovi ei toimu ja lapsed saavad preemiaks tubli töö eest puhata.
Soe, meeletult soe oli ja Merit kastab end veega
Päikesekreem oli suurim sõber. Triin kreemitas Janelyt vist
Puhkepaus väikeste trennis
Emma kurtis käe valu üle. Eile õhtul ja hommikul oli teda vaadanud meie arst Tiina. Selle kinni sidunud ja rohtu pannud. Muud ta öelda ei osanud, sest ei teadnud ju mis viga. Randmest valutas ja hundiratast ja lennukit teha ei saanud. Tiina ja Ruth tulid Hipodroomile ja võtsid Emma endaga kaasa ja käsid Mustamäe lastehaiglas. Tulemuseks diagnoos –venitus. See tähendas käe hoidmist ja alles hädavajadusel teha akrobaatilise harjutusi, mis käele survet osutuvad.
Tants on täies hoos. Käisin ülevalt puldist vaatamas
Lõunasöök toodi staadionile. Suured võimlejad ilmusid enne väikeste proovi lõppu kohale ja tõid ka mulle supi ära. Seljanka, väga maitsev. Magustoiduks kohupiima magustoit.
14:00 lõppes väikeste proov ja nemad said sööma minna. Ei läinud neil seegi kord söögiga hästi. Neile sattus täpselt kõrbenud supikatel. Õnneks said nad küll uue portsu küsida. Selle protseduuri käigus sai vist keegi kuuma suppi jala peale (Marta) ja osadel olid pluusid suppi täis, mis õhtul naised puhtaks pesid. Pärast olid nad McDonaldsis söömas käinud. Reet paari tüdrukuga pizzat Vapianos, kes burksi ei tahtnud. Selliste kuludega, et lastele peab sedasi toitu juurde ostma, et kõht täis oleks, polnud ma küll osanud arvestada. Aga ette rutates olgu öeldud, et toitlustamine oli meil see kord väga nigel. Koolis just eriti. Toidud maitsetud ja üksluised, portsud väikesed. Mitu korda sai toit otsa. See ei andnud üldse võrreldagi kahe viimase peoga, mis me selles koolis oleme elanud. Nagu öö ja päev. Olen järgimine kord targem ja tean, mida peab arvestama, kui väikestega sellisele peole lähen, Ma ju esimest korda nii väikestega tantsupeol. Varem pole suurematega kordagi selliseid probleeme olnud, et kõhud tühjaks jäävad.
Väikesed sisustasid oma pärastlõuna Kick en de Köcki Bastionikäikudes ekskursioonil, mis oli väga tore olnud.
14-18 olin mina suurtega Hipodroomil nende proovis. Täna läks juba natuke paremini, aga see puhastamise osa oli ikka küll tüütu. Kogu aeg ühtede ja samade tüdrukute pärast tehti uuesti. Ei saa värve õigeks. Tekkis vägisi küsimus, et kuidas need rühmad on peole saanud. Ikka ja jälle uuesti ja uuesti. Küll mul oli hea meel, et meie selle töö kodus ära tegime.
Suurte proov algas
Päike kõrvetas ja Triin leidis lahenduse
Teele esiplaanil
Peale proovi hakkasime kohe kibekiirelt liikuma Lauluväljakule. Õnneks saime bussile. Maha astusime Vabaduse väljakul ja sealt bussiga edasi. Õhtul toimus esimene koondproov Lauluväljakul. Kõige hullem selle nädala jooksul oligi bussidega liiklemine. Need olid nii täis ja õhku üldse polnud. Jube soe nagu saunalaval.
Teel järgmisesse proovi. Marleen võttis Krislini opsi
Selles bussis oli isegi ruumi natuke üle
Ootasime järgmist bussi Inglise kolledži juures
19:30-21:00 kestis siis Lauluväljakul esimene ühisproov. Jube segadus. Eriti suur segadus oli suurte võimlejate rivistusega. Meid oli Hipodroomil üles rivistatud proloogiks ja leidsime vaevata ka oma numbrimärgid üles. Korraga aga tuli üks assistentidest ja hakkas kamandama, et oleme täitsa vales kohas. Vaidlesime vastu, et ei ole, meid rivistati teisel staadionil sedasi. Lõpuks olid kõik nii närvis ja assistent nähvas mulle, et mis mina sinna teha saan, kui te ei oska oma rühma üles rivistada. Tegelikkuses olid proovis teinud nemad rivistusega vea ja nüüd meie saime mööda päid ja jalgu, et me ei tea mitte midagi. Rivi oli aga vaja paika saada, kuna nüüd tuli hakata juba moodustama Eestimaa kaardi kontuuri. Meie asukohast sõltus väga see, kas ja kes pidi jääma Eestimaa kaarti, kes merre. Nii siis kohendasime endid oma suva järgi ja üritasime ise süsteemi ja korda luua. Ausalt öelda olid närvid täitsa püsti. Õnneks sujus väikestega kõik ilusti ja nemad seisid truult oma kohal. Eks see proov üks suur seismine oligi. Õnneks varjas laulukaar ära kuuma õhtupäikese.
Nüüd oleme jõudnud laululavale. Meie väikesed olid ilusti kollaste mütside järgi ära tuntavad
Suuremaid oli natuke keerulisem üles leida
Igal ootamise proov
Natuke sai tantsida ka
Ja laulukaare alt joonistus Eestimaa täitsa ilusti välja
Kui proov läbi, siis hakkasime kõik neli rühma koos kodupoole liikuma. Kuna rahvast oli bussipeatustes murdu, siis otsustasime jala minna Kadriorgu. Jalutasime mööda mereäärset jalgteed. Õhtupäike veepinnalt vastu peegeldamas. Nii ilus, aga ka karjuv vägivald, sest ujuma ei saanud.
Kodutee jalge all mööda Pirita teed
Astusime mööda alleed Kadrioru lossi poole, mille eest läbi suundusime tiigi kaldale, kus tegime ühe suure fotosessiooni. Pildistasime üles kõik rühmad eraldi ja siis koos kah.
Kadrioru lossi eest kõndisime ka läbi
Kadriorus ootasime trammi
Trammi kaua oodata ei tulnud. Sellega sõitsime Hobujaama peatusesse, kust siis jala Solarise juurde läksime, et sealt bussiga koolimaja ette sõita. Linn oli täis räpahaisu ja juba Reet uudistest luges, et Tallinna Vanalinnas põles maja, mis on levinud juba ka kõrvalolevatele majadele. Hiljem tuli välja, et see oli üks maha jäätud maja.
22:15 nii kui koolimajja jõudsime, panime asjad klassidesse, pesime käed ja kohe sööma. Menüü valikus olid makaronid või kartul hakklihakastmega (sama mis eelmisel õhtul) ja väike saiake magustoiduks.
See meie söökla, kus iga päev hommikut ja õhtut sõime
Reet ja tema kätetöö kuivamas kooli tagahoovis
Pärast hakkasid kõik tasapisi duššamas käima ja päev hakkaski vaikselt lõppema. Suuremal osal tüdrukutel tuli turgutada päikesest põlenud nahka igasugu palsamite ja emulsioonidega. Aloe geel läks väga hästi peale. Päike oli liiga teinud pea kõigile, kellel vähem, kellel rohkem. Järgimööda kustusid klassiruumides tuled ja viimane neist oli meie tuba ja see juhtus kell 1.
Täna oli meil üks väga tore üllatus ka. Minu klassivend Oliver helistas mulle ja ütles, et tema arvates on mul väga tublid tüdrukud ja ilmad on soojad ja nagu nii on neil janu. Et ma siin ostsin teile 20 kasti vett, kuidas ma saaksin need teieni toimetada. Vot selline tore sõber on meie stuudiol. Nii tore ja armas temast sellise asja peale mõelda. Kui me õhtul koju jõudsime, siis oli vesi meil garderoobis juba ootamas. Aitäh Oliverile!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar