VII PÄEV

VII PÄEV – 3. JUULI 2011 – PÜHAPÄEV

4:30 läksime siis Tibidega alles magama.

6:30 äratus, raske oli see äratus, aga kes siis käskis öösel nii kaua üleval olla ja lobiseda. Uneleda polnud sugugi aega. Kellaajaliselt oli vaja sööma minna ja Tibide söögiaeg oli juba 6:45. Nooremad said pool tundi kauem magada. Peale sööki hakkasime kohe pakkima, sest oli kätte jõudnud pidustuste viimane päev ja see tähendas koju sõitu. Et õhtul enne bussile minekut liiga kaua aega ei läheks, kasutasime selle aja ära ja pakkisime oma elamist kohvritesse kokku.

8:30 olime kõik piduriides ja asusime suure kolonnina kooli eest teele oma rongkäigu alguspaika. Kogu Hiiumaa koos, liikusime mööda tänavaid, vallutades kitsamates kohtades kogu tee. Meie kogunemiskoht oli Roosikrantsi tänav. Ilm oli taas ilus ja soe. Õnneks oli majade vahel piisavalt varjuline, et mitte kuumas ära küpseda. Ann-Ly kaebas kõhuvalu üle. Tohterdasime teda söetablettidega ja ette rutates olgu öeldud, et ta jäigi pärast haigeks, kui koju jõudis.

Kõik meie enne rongkäiku

Anu, Tiina, Reet ja Kaili ikka veel rongkäiku ootamas

10:00 väikese hilinemisega hakkasime liikuma. Rahvast oli teede ääres palju. Hõikeid ja kaasaelamist oli ohtralt. Nii lahe oli inimesi vaadata. Eriti meeldisid mulle vanad memmed ja taadid, kelle silmad särasid nii, et tundus nagu elaks nad läbi omi noorusaegu. Rongkäik on alati väga ülev. Kuigi vahemaa on päris pikk, mis läbida tuleb, pole see liiga väsitav. Noh, tegelikult väikesed pidulised olid meil ikka päris läbi omadega. Turgutasime neid veega ja julgustasime, et varsti on läbi. Nad olid lihtsalt tervest nädalast väsinud, aga tundus, et ka õnnelikud.

Rongkäik liikus edasi lõbusas meeleolus

Ikka edasi ja edai

11:05 olimegi juba lauluväljakul. Suuremaid stoppe teel polnud, nii sujuski kõik kiirelt. Paigutasime oma asjad bussi, mis parklas seisis. Päästsin lapsed ka vöödest ja pärgadest. Siis läks iga rühm oma teed, sest vaja oli trügima minna söögi järjekorda. Kui mina kõik varanduse bussi sain pandud, olid bussi juures veel vaid Tibid. Läksime siis nendega ka toidu luurele. Trügimist oli kohe väga palju, aga oma toidu me kätte saime. Loomulikult supp, magustoiduks jäätis. Istusime viludasse aia äärde maha ja hakkasime pikkamööda maiustama. Ühesõnaga võtsime aja maha. Kõik nooremad rühmad olid kuskil lennus. Proovisin neid hiljem ka üles leida. Nad tahtsid käsitöö telki meisterdama minna, aga sealt ma neid küll ei leidnud.

Tibid

Lõunamaius

Rahvast oli lauluväljakul meeletult. Mul tekkis küsimus, et kas neid mahub veel. Täitsa raske oli kohe liikuda. Luusisin natuke ringi ja otsisin lõpuks üles oma sõbrannad, Krissu ja Liisi peredega. Sättisin ennast nende juurde laulupidu kuulama vaatama. Rahvariietega oli sirava päikesekäes ikka väga palav, aga kannatasin ära.

Järjest hakkasid helistama II rühma tüdrukud, et kas nemad võivad lauluväljakult ära minna. Eks see oligi ju tegelikult vabatahtlik ja loomulikult kui tüdi peale tuli, võisid nad mujale kondama minna. Paar tüdrukut olid kavalad ja nihverdasid ennast nooremate bussi peale ja said sedasi väga kergesti kooli.

14:30 oli mul vaja oma väikesed bussile panna, sest nende kodutee algas varem kui suurte võimlejate oma. Tee läbimurdmine punktist A punkti B oli vaevaline ja aeganõudev. Lihtsalt rahvast nii palju, et liikuda ei saa muud moodi kui kätega teed tehes.

Emmaste buss võttis minu väikesed ja mudilaskoori peale ja viis nad kooli, kust nad 18:30 praamile läksid. Saatsin nad ühe kalliga teele, ise jäin veel lauluväljakule kontserti nautima. Läksin tagasi Krissu juurde ja selleks ajaks oli meil päikesest juba küllalt, nii et pugesime päris üles nõlvale puude alla. Loomulikult oli seal igalt poolt rahvast täis, nii et laululava me ei näinud, aga kuulsime küll. Sellest piisas hetkel, vähemasti ei siranud päike otse pähe. Seal puude all istudes, laulupeol, kus oli miljon inimest, kohtusin naabritüdruk Leeloga, kes oli Ameerikast koju paariks nädalaks käima tulnud. Ta tuli sama puu alla varju otsima. Oma kodukülas meil kohtuda ei õnnestunud ja siis nüüd siin. Väga tore kokkusattumus. Saime siis nüüdki natuke maast ja ilmast lobiseda.

Selle nädala põhiline joogipoolis oli Saku Kali, mis maksis 1.- € suur tops. Seda sai ikka mehesti joodud. Küll maitses külmalt hästi. Parasjagu kalja sabas seistes, kõndisid minust mööda Tibid, kes läksid McDonaldsisse sööma. Tellisin siis endale ka ühe eine ja jäin seda pikisilmi ootama, sest kõht oli väga tühjaks läinud, aga toidusabad olid nii pikad, et mitte ei viitsinud seal seista. Kui Tibid toiduga tagasi tulid, sättisime end taas kord päikese kätte istuma ja kontserti vaatama. Tüdrukud lehvitasid sini-must-valgeid ja laulsime parimaid palasid ka tasakesi kaasa. Ilus ja võimas oli. Mida lõpu poole, seda võimsamaks asi läks. Aina keris ja keris! Paraku hakkas rahvas enne lõppu ära liikuma, siis polnud meilgi valikut muud, kui paar laulu enne lõppu ära minna, sest pidime jõudma õigeks ajaks koolimajja. Kahju küll oli, et ei saanud päris lõpuni olla, aga mis teha.

Tõeline laulupidu

Linna sõit läks ludinal, kuna buss tuli kiirelt ja oli üpris tühi, nii et esimene katse kohe õnnestus. Koolis hakkasime tasapisi viimaseid asju kokku panema, sest kella järgi oli aega veel piisavalt, et mitte kiirustada. Vahetasime riided ja üritasime asju kottidesse ära mahutada. Väike koristus tubades. II rühm oli ka kõik kohal ja toimetasid oma toa kallal. Tasapisi tassisime asju alla ja kui siis läks kiireks. Bussid sõitsid 40 minutit varem ette ehk siis 20:20. Nüüd läks mäsuks. Ruth tahtis, et ma läheks ühte bussi silma peal hoidma ja praami jaoks vajalikku paberit täitma, aga mul polnud veel oma lapsigi, kes pidid kohe-kohe linna jõudma. Pagasi toppimine pagasiruumi oli omaette keeruline protseduur. Lisaks oli üks bussijuht täitsa tropp ja ajas kohe vere nii keema. Muudkui kamandas käed rinna pea, et tehke nii ja tehke naa. Lõpuks ma käratasin talle, et saate aru me ei jaksa ju, aidake siis. Selle peale tema ütles, et see pole tema töö ja marssis minema. Mis sellest, et kohvreid vedasid ja tassisid väikesed tüdrukud. Siis ta ei lubanud kõiki kotte alla panna, et pärast on segamini ja keegi ei tea, kus mis on. Üritasin talle seletada, et saate aru, kõik 5 bussi lähevad ühte ja samasse sadamasse. Seal tõstetakse nagu nii kõik bussid tühjaks. Aga ei, ta ei saanud õige millestki aru, muudkui marssis närviliselt käed rinnal edasi tagasi ja pobises.

Lõpuks jõudsid ka Jandrikud kohale. Triin ja Ain tõid nad kohale. Jooksujalu tassis Ain ka kohvri bussi. Tibid olid mulle koha õnneks ära võtnud. II rühm oli teises bussis. Seal vastutas paberimajanduse eest Ille.

Sõit sadamasse läks viperusteta ja kohale jõudes tõstsime oma asjad kõik kaile ning jäime praami ootama. Õhtu oli soe ja mõnus. Kohvrirattad hakkasid vurisema, kui praam ette sõitis ja aparell alla lasti. Mul oli nii palju kraami, et pidin kaks korda käima. Jander aitas juba päris mehiselt kaasa, aga ikka oli liiga palju asju. Lõpuks oli kai kimpsudest kompsudest tühi ning laulu- ja tantsupeolised praami vallutanud.

Ootame praami Rohuküla sadamas

Väike piduline

23:00 algas laevasõit kodusaarele. Elevust oli palju. Tundus, et und polnud kellelgi ja väga väsinud nägusid ka ei näinud. Emotsioonid oli ülevad ja väsimuseks polnud aegagi. Kõik muljetasid ja nosisid oma pajukit.

Heltermaal olid uued bussid vastus. Jälle suur kompsude vedamine, bussidesse paigutamine ja sõitma. Kärdlas võttis meid vastu autotuledes Pritsumaja parkla. Meid oodati koju ja kell oli juba kaugelt üle kesköö.

Läbi selleks korraks. Aastal 2014 uuesti!

Suur aitäh tublidele võimlejatele, kes selle nädala kuumale ilmale vapralt läbi tegid! Loodan, et teie elamused on sama head, kui minul ja olete nõus ka järgmine kord sama teed läbi käima!

Aitäh suurepärastele Bonnedele, Anule, Reedale ja Kailile, kes terve nädala hoolsalt kõigel silma peal hoidsid. Üksinda poleks ma hakkama saanud!

Aitäh Oliverile, kes meid veega varustas!

Aitäh meie staabile ja arstile, Lili, Ruth ja Tiina, kes alati meie jaoks olemas olid, kui mõni mõte peas keerlema hakkas või abi vaja oli!

Aitäh lapsevanematele, kes oma lapsed nii pikaks ja raskeks nädalaks meie kätte usaldasid. Ega see kodus muretsemine ka kerge pole! Aga meil oli kõik hästi!