II PÄEV

I PÄEV – 28. JUUNI 2011 – TEISIPÄEV

7:45 oli äratus, et minna hommikust sööma. Sööklas ootas meid ees kohe väga ebameeldiv üllatus. Puder oli nii kõrbenud, et süüa see kohe küll ei kõlvanud. Ise veel natuke võileiva kõrvale seda pika hambaga sõin, aga lastel küll ei saanud sundida seda sööma. Täitsa jama värk. Tegin ettepaneku Reedale ja Anule, et mingu käigi Sõõriku kohvikust läbi ja ostku sõõrikuid kaasa, siis saab lastele vähekenegi kõhtu midagi.

9:00 asusime väikestega teele. Bussiga nr 16 saime otsa Hipodroomile. Päike paistis kõrgel taevas ja tõotas tulla väga soe ilm.

Nii kui staadionile jõudsin, pistis Urve (tantsu „Mäng” autor) mulle kätte kaelapaela koos sildiga NURGAJUHT. Mind oli üllatuslikult arvestatud meeskonda ja see tähendas mulle seda, et pidin rivistama ühte väikeste võimlejata nurka ja õigel ajal platsile saatma. Lõivu pidin maksma aga sellega, et ei saanud näha kogu kontserti täies ilus laulukaare alt.

Käepael, millega sai sõita tasuta ühistranspordiga ja mis oli pääsmeks peopaika

Õpetaja tähis

Kaelakaart, mille abiga sai oma kooli ja siis meekonna tähis

Proov läks väga hästi. Joonised said korda, liikumised puhastatud ja ühistantsud ka läbi võetud. Proov oli lausa nii tubli, et Urve ütles homse proovi kohta, et seda ette nähtud proovi ei toimu ja lapsed saavad preemiaks tubli töö eest puhata.

Soe, meeletult soe oli ja Merit kastab end veega

Päikesekreem oli suurim sõber. Triin kreemitas Janelyt vist

Puhkepaus väikeste trennis

Emma kurtis käe valu üle. Eile õhtul ja hommikul oli teda vaadanud meie arst Tiina. Selle kinni sidunud ja rohtu pannud. Muud ta öelda ei osanud, sest ei teadnud ju mis viga. Randmest valutas ja hundiratast ja lennukit teha ei saanud. Tiina ja Ruth tulid Hipodroomile ja võtsid Emma endaga kaasa ja käsid Mustamäe lastehaiglas. Tulemuseks diagnoos –venitus. See tähendas käe hoidmist ja alles hädavajadusel teha akrobaatilise harjutusi, mis käele survet osutuvad.

Tants on täies hoos. Käisin ülevalt puldist vaatamas

Lõunasöök toodi staadionile. Suured võimlejad ilmusid enne väikeste proovi lõppu kohale ja tõid ka mulle supi ära. Seljanka, väga maitsev. Magustoiduks kohupiima magustoit.

14:00 lõppes väikeste proov ja nemad said sööma minna. Ei läinud neil seegi kord söögiga hästi. Neile sattus täpselt kõrbenud supikatel. Õnneks said nad küll uue portsu küsida. Selle protseduuri käigus sai vist keegi kuuma suppi jala peale (Marta) ja osadel olid pluusid suppi täis, mis õhtul naised puhtaks pesid. Pärast olid nad McDonaldsis söömas käinud. Reet paari tüdrukuga pizzat Vapianos, kes burksi ei tahtnud. Selliste kuludega, et lastele peab sedasi toitu juurde ostma, et kõht täis oleks, polnud ma küll osanud arvestada. Aga ette rutates olgu öeldud, et toitlustamine oli meil see kord väga nigel. Koolis just eriti. Toidud maitsetud ja üksluised, portsud väikesed. Mitu korda sai toit otsa. See ei andnud üldse võrreldagi kahe viimase peoga, mis me selles koolis oleme elanud. Nagu öö ja päev. Olen järgimine kord targem ja tean, mida peab arvestama, kui väikestega sellisele peole lähen, Ma ju esimest korda nii väikestega tantsupeol. Varem pole suurematega kordagi selliseid probleeme olnud, et kõhud tühjaks jäävad.

Väikesed sisustasid oma pärastlõuna Kick en de Köcki Bastionikäikudes ekskursioonil, mis oli väga tore olnud.

14-18 olin mina suurtega Hipodroomil nende proovis. Täna läks juba natuke paremini, aga see puhastamise osa oli ikka küll tüütu. Kogu aeg ühtede ja samade tüdrukute pärast tehti uuesti. Ei saa värve õigeks. Tekkis vägisi küsimus, et kuidas need rühmad on peole saanud. Ikka ja jälle uuesti ja uuesti. Küll mul oli hea meel, et meie selle töö kodus ära tegime.

Suurte proov algas

Päike kõrvetas ja Triin leidis lahenduse

Teele esiplaanil

Peale proovi hakkasime kohe kibekiirelt liikuma Lauluväljakule. Õnneks saime bussile. Maha astusime Vabaduse väljakul ja sealt bussiga edasi. Õhtul toimus esimene koondproov Lauluväljakul. Kõige hullem selle nädala jooksul oligi bussidega liiklemine. Need olid nii täis ja õhku üldse polnud. Jube soe nagu saunalaval.

Teel järgmisesse proovi. Marleen võttis Krislini opsi

Selles bussis oli isegi ruumi natuke üle

Ootasime järgmist bussi Inglise kolledži juures

19:30-21:00 kestis siis Lauluväljakul esimene ühisproov. Jube segadus. Eriti suur segadus oli suurte võimlejate rivistusega. Meid oli Hipodroomil üles rivistatud proloogiks ja leidsime vaevata ka oma numbrimärgid üles. Korraga aga tuli üks assistentidest ja hakkas kamandama, et oleme täitsa vales kohas. Vaidlesime vastu, et ei ole, meid rivistati teisel staadionil sedasi. Lõpuks olid kõik nii närvis ja assistent nähvas mulle, et mis mina sinna teha saan, kui te ei oska oma rühma üles rivistada. Tegelikkuses olid proovis teinud nemad rivistusega vea ja nüüd meie saime mööda päid ja jalgu, et me ei tea mitte midagi. Rivi oli aga vaja paika saada, kuna nüüd tuli hakata juba moodustama Eestimaa kaardi kontuuri. Meie asukohast sõltus väga see, kas ja kes pidi jääma Eestimaa kaarti, kes merre. Nii siis kohendasime endid oma suva järgi ja üritasime ise süsteemi ja korda luua. Ausalt öelda olid närvid täitsa püsti. Õnneks sujus väikestega kõik ilusti ja nemad seisid truult oma kohal. Eks see proov üks suur seismine oligi. Õnneks varjas laulukaar ära kuuma õhtupäikese.

Nüüd oleme jõudnud laululavale. Meie väikesed olid ilusti kollaste mütside järgi ära tuntavad

Suuremaid oli natuke keerulisem üles leida

Igal ootamise proov

Natuke sai tantsida ka

Ja laulukaare alt joonistus Eestimaa täitsa ilusti välja

Kui proov läbi, siis hakkasime kõik neli rühma koos kodupoole liikuma. Kuna rahvast oli bussipeatustes murdu, siis otsustasime jala minna Kadriorgu. Jalutasime mööda mereäärset jalgteed. Õhtupäike veepinnalt vastu peegeldamas. Nii ilus, aga ka karjuv vägivald, sest ujuma ei saanud.

Kodutee jalge all mööda Pirita teed

Astusime mööda alleed Kadrioru lossi poole, mille eest läbi suundusime tiigi kaldale, kus tegime ühe suure fotosessiooni. Pildistasime üles kõik rühmad eraldi ja siis koos kah.

Kadrioru lossi eest kõndisime ka läbi

Kadriorus ootasime trammi

Trammi kaua oodata ei tulnud. Sellega sõitsime Hobujaama peatusesse, kust siis jala Solarise juurde läksime, et sealt bussiga koolimaja ette sõita. Linn oli täis räpahaisu ja juba Reet uudistest luges, et Tallinna Vanalinnas põles maja, mis on levinud juba ka kõrvalolevatele majadele. Hiljem tuli välja, et see oli üks maha jäätud maja.

22:15 nii kui koolimajja jõudsime, panime asjad klassidesse, pesime käed ja kohe sööma. Menüü valikus olid makaronid või kartul hakklihakastmega (sama mis eelmisel õhtul) ja väike saiake magustoiduks.

See meie söökla, kus iga päev hommikut ja õhtut sõime

Reet ja tema kätetöö kuivamas kooli tagahoovis

Pärast hakkasid kõik tasapisi duššamas käima ja päev hakkaski vaikselt lõppema. Suuremal osal tüdrukutel tuli turgutada päikesest põlenud nahka igasugu palsamite ja emulsioonidega. Aloe geel läks väga hästi peale. Päike oli liiga teinud pea kõigile, kellel vähem, kellel rohkem. Järgimööda kustusid klassiruumides tuled ja viimane neist oli meie tuba ja see juhtus kell 1.

Täna oli meil üks väga tore üllatus ka. Minu klassivend Oliver helistas mulle ja ütles, et tema arvates on mul väga tublid tüdrukud ja ilmad on soojad ja nagu nii on neil janu. Et ma siin ostsin teile 20 kasti vett, kuidas ma saaksin need teieni toimetada. Vot selline tore sõber on meie stuudiol. Nii tore ja armas temast sellise asja peale mõelda. Kui me õhtul koju jõudsime, siis oli vesi meil garderoobis juba ootamas. Aitäh Oliverile!

EELLUGU JA I PÄEV

EELLUGU

Tantsupeo ettevalmistused algavad juba üle aasta varem, kui pidu üldse kätte jõuab. Nii ka see kord. Kui tulid esimesed infokillud, siis sain juba aru, et kerge kogu see protsess olema ei saa. Alustades sellega, et võimlejate puhul kehtib rühma suurusena üksus 8. Varutantsijaid peole ei saa. Kuna stuudios ju suured rühmad, siis tuli mul jaotada, liita ja lahutada, komplekteerida kaheksased rühmad. Registreerisin algul kõik viis rühma ja jaotatuna kaheksasteks seltskondadeks, läks registrisse 9 rühma.

Esmase selekteerimise tegin kohe sügisel, kui oli ära olnud tantsupeo esitluskontsert ja nägin ära kavad. Kuna need polnud üldsegi kergete killast, siis võtsin konkursist maha Tt-stuudio IV rühma ja tagantjärgi öeldes, oli see ainuõige otsus, mis üldse teha sain.

Nüüd tuli hakata uuesti rühmakomplekte üle vaatama. Et saada arvud klappima, siis tõstsin kaks tüdrukut (kelleks lõpuks osutusid Inger-Liis ja Marleen B), Tibide nimekirja, sest neid oli ju kuus. Kuigi Maarja ja Õnne-Liis olid väga tahtnud meiega peole tulla, siis pidin võtame neile kõne, et kahjuks on kavad seekord sellise raskusastmega, et paarnädalavahetust kokku saada ja valmis, ei tule kõne allagi.

Kuna II rühmast jäi siis veel tüdrukuid üle, siis tõstsin 3 tüdrukut noorematega kokku. Kui algul olin arvanud, et toon hoopis mõned nooremad suurematega kokku, siis see mõte purunes põrmuks, kui suuremate kava nägin. Nii siis registreerisin 2 rühma suuremaid ja 4 rühma nooremaid võimlejaid. Loomulikult said kõik liigutamised ka enne laste ja lapsevanematega läbi räägitud ja mul oli väga hea meel, et kõik nii mõistvad olid. Tegelikult on minu käed üsna seotud. Mulle antakse ette arvud ja mingit kahtepidi arusaamist sellest ei saa olla, nendest peab kinni pidama. Mina proovisin anda endast parima, et kõigile anda võrdne võimalus konkureerimaks tantsumurule jooksmise eest. III ja I rühmast sai moodustatud mõlemast kaks eraldi rühma ja rühmad hakkasid oma rühma siseselt oma vahale konkureerima. Päris pingeline situatsioon.

Õppeprotsessi alustasime alles jaanuaris. Kavad olid keerulised ja omajagu aega nõudvad. Samal ajal valmistasin ette ka tantsutruppi Grand, koos Tibidega. Triin õpetas enda rühmale tantsud selgeks. Ülevaatus oli meil tugev ja saime pealavastajalt Märt Agult kiidusõnu oma ilusa „Eesti muld ja Eesti süda” ning „Oige ja vasemba” ees. Need olevat Eestimaa võimlejate parimad olnud. Tulemus oli see, et suured võimlejad said kõik peole ja väikeseid kaks rühma. Teadsin ju et see nii läheb, aga ma ei teadnud, et kogu see protsess psüühiliselt nii rakse on. Põdesin tükk aega, kuidas ma lastele seda nüüd ütlen. Eriti raske oli nende laste ees, kes eraldi käisid nooremate tundides ja said topelt tunnid, aga midagi polnud teha. Õnneks olid lapsed nii tublid ja võtsid asja rahulikult. Arvan, et kaasa aitas hea ettevalmistus, kuna algusest peale polnud ma midagi ilustanud, vaid rääkinud nii nagu on. Konkurss on suur ja kaks rühma jääb koju. Tundub, et nad olid endale asjad ilusti selgeks teinud. See, et lapsed olid nii tublid, aitas ka mul natuke kiiremini sellest halvast tundest, mis tekitas see, et osad koju pidid jääma, lahti saada.

Enne veel kui nimekirjad sulgusid, tuli erinevatel põhjustel nooremate võimlejate koosseisudes muudatusi ja vahetusi, aga kõik leidsid valutu lahenduse. Sõit võis alata!

Kes tantsupeol siis lõpuks käisid, seda vaata vasakult äärelt!

I PÄEV – 27. JUUNI 2011 – ESMASPÄEV

See päev algas küll väga vara. Minul äratas kell juba 4:15. Jandrikud äratasin ka üles, sest nemadki pidid mandrimaale minuga koos tulema. Nimelt sõitsid nemad selles nädalaks maale vanaema ja vanaisa juurde, kui mina tantsupeol olen.

5:15 kogunesime juba Kultuurikeskuse ette. Buss oli kohal, kui mina jõudsin. Hakkasime siis asju pagasiruumi panema, aga mitte ei mahtunud ära. Üsna suured kohvrid tuli üles salongi vedada. See oli natuke keeruline ettevõtmine, aga sugugi mitte võimatu.

Buss viis meid otse kaile, kus kogu oma varandusega välja pidime kolima, sest praamile läksime juba jala. Mul oli 3 kohvrit (laste, enda ja stuudio oma) ja veel hulk väiksemaid kotte. Õnneks olin saanud osa ühiskondlikku tavaari Helle-Mare auto peale sokutada. Kai peal oli vinge ja külm tuul, mis kõik lõdisema pani.

6:30 läks praam. Kõik Hiiumaa tantsijad ja võimlejad läksid selle sama praamiga. Selline rahvas voolas laevale, kohvrirattad vurisesid ja seljad olid kottide raskuse all lookas.

Minul oli kaasas 32 last ja kolm saatjadaami, Anu, Reet ja Kaili. Kõik rühmad said saatja peale Tibide. Nemad pidid juba ise endaga hakkama saama.

Praamil

Tt-stuudio I rühm oli koosseisus: Marta Eller, Anette Matto, Kreete Kokovkin, Kristiin Kirss, Marion Demus, Emma Kaups, Maris Pertel ja Merit Merken Malk. Nende saatja Reet Kokovkin.

Tt-stuudio II rühm koosseisus: Maarja Pertel, Anette Maria Kõmmus, Teele Tammsaar, Krislin Kivistik, Helen Kivi, Ingrid Tärk, Angeelika Koit, Renita Leiger. Saatja Kaili Kiik.

Tt-stuudio III rühm: Ann-Ly Kibuspuu, Annabel Pielberg, Getter Tartu, Birgit Kibus, Janely Kaev, Berenike Järvekülg, Triin Lüll, Triin-Marleen Suve. Saatjadaam Anu Pielberg.

Tibi Tiina Tantsutrupp: Maria Markus, Marie Pajo, Liisa Rätsep, Katre Paenurm, Tiiu Aaslepp, Triin Saline, Merleen Breemet, Inger-Liis Heinsoo.

Sadamas läks bussidesse pakkimine uuesti lahti, kui kõik olid suutnud oma tavaari laevalt maha vedada. Õnneks olime saanud oma asjad jätta autotekile, mitte ei pidanud neid üles kaasa vedama. Jander oli mulle suureks abiks, vedas vapralt ühte kohvrit. Tibid aitasid ka kaasa, et kõik ikka bussi jõuaks. Kolme bussi peale rahvas ära mahutatud, alustasime sõitu Tallinna poole. Mul oli au istuda kõige ees, bussijuhi kõrval giidi toolil. Kõik kohad olid täis. Jandrikud istusid kohe mu selja taga.

10:00 olimegi Liivalaia Gümnaasiumi juures, millest pidi saame eesolevaks nädalaks meie pesa. Politsei oli tulnud meie saabumist turvama, et me ikka kõik tervelt bussist maha saaksime ja pagasi ka kätte.

Staap, eesotsas Ruth Lille ja Liili Kääriga olid meid kooli ees tervitamas. Saime kohe kätte oma toakesed. Stuudio paigutati kõik II korrusele. Iga rühma sai oma toa. Mina sättisin end sisse Tibide juurde. Paljuks muuks, kui kottide klassidesse tõstmine, aega polnudki, sest kohe pidime sööma minema. Enne kui mina sööma jõudsin, saatsin oma lapsed onu Ainiga, kes oli neile linna vastu tulnud, ära.

Lõunasöögiks olid makaronid hakklihakastmega. See varajane lõunasöök tähendas aga seda, et pidime väikeste võimlejatega kohe ka staadionile ruttama. Meie kodustaadioniks oli Hipodroom. Õnneks läks buss sinna kohe meie kooli eest, nii et isegi ümberistumist polnud vaja. Põnev!

Teel proovi, Janely ja Ann-Ly esiplaanil

12:00-15:00 olime vapralt tantsu „Mäng” proovis, mille autoriks Urve Keskküla. Ilm oli selliseks staadioniprooviks hea. Kui midagi tegema ei pidanud, siis hakkas suisa jahe. Tuul oli külm, aga kogemustega tantsupeol käijana ütlen, et see oli väga hea proovi ilm. Päike ei siranud kuklasse ja vihma ei kallanud kraevahele. Hakati kohe kiirelt tööga pihta ja kui proov läbi sai oli „Mängu” joonised paigas. Tüdrukud olid nii tublid. Kodutöö oli meil ka hästi tehtud ja tarbetut rabelemist vaja polnud. Nad said väga hästi aru, kuhu minema peab ja mida jälgida vaja. Aga said ka aru, kui mõned rühmad hädas olid ja ei saanud aru, miks teised aru ei saa. Meil sellega muret polnud.

Berenike harjutab hundiratast

Keegi peab ootama, keegi peab harjutama

Jooniseid pannakse paika

Anu ja Reet jälgivad tähelepanelikult platsi kõrvalt, Tibid olid jõudnud juba lõunale

II rühm jõudis ka lõunat sööma

14:30 tulid Tibid ja II rühm. Reet ja Anu olid talongide eest kätte saanud staadioni äärest meie kõigi õhtuoote pakikesed. Suured võimlejad tulidki nüüd sööma, et enne trenni keha kinnitada.

Saatsin väikesed ära ja kolisime suurtega oma pesapaiga ümber, sest nemad olid platsil väheke teises kandis. Mida väikesed õhtupoolikuga tegid, mul päris täpselt ülevaade puudub, aga vist olid käinud Kristiines poodlemas. Kui mina koju jõudsin, siis olid nemad kõik juba seal.

16:00-20:00 toimus suurte võimlejate proov hipodroomil. Selles seltskonnas oli taoline trenn esimene kogemus Helenile ja Marleenile. Teised käisid möödunud aastal kõik Võimlemispeol. Nende proov nii ludinal ei läinud. Kava „Ilma kutse” autor on Kersti Kull ja tema on ka võimlejate liigijuht.

Puhkehetk suurte proovis

Prooviti nii ja prooviti naa, ühte joonist ja teist joonist. Põhi aur läkski kõik jooniste sättimise peale ja need olid kuidagi nii keeruliselt seletatud. Joonistest ka midagi aru ei saanud. Üks asi ei hakanud mängima, siis ei sobinud teine jne. Lõpuks siiski hakkas midagi aimatavat juba tulema. Aga see oli üks väga igav proov, kuigi see käib asja juurde, põnevamaks see seda ikka ei teinud J. Ilm oli küll selle ajaga muutunud. Päike oli välja tulnud ja näod said paraja roosa jume peale.

Kui proov läbi sai, siis läksime jala Kristiinesse, sest suurem osa tahtsid saada Hipodroomi peatusest bussile või trollile saada. Nii me siis kõmpisime natuke ja sealt saimegi kohe bussile, mis viis meid Kekshaigla kõrvale, kust oli vaja vaid sipsti üle tee minna ja olimegi kodus.

21:00 olimegi koolis. Panime asjad tubadesse ja kohe sööma. Menüüd olid kartul vorstikaste ja porgandisalat.

Tibide eluaase

Õhtu möödus toimetades. Igaüks ajas omi asju. Meil oli staabis koosolek. Räägiti ära kooli reeglid ja kõik vajalik, mis siis teadma pidime. Instrueerimine õpetajatele ja saatjatele. Politsei pidi ka tulema, aga ei tulnud. Nii läksimegi juba laiali, kui tuli kiire tagasikutse. Siiski olid korrakaitsjad hilinemisega kohale jõudnud. Nemad rääkisid siis oma jutu veel ära, mida peab jälgima ja mida tohib ja mida mitte.

Õhtu Tibide toas

Kell oli selleks ajaks juba kesköö ja nüüd võis vabalt võtta. Algas vaba aeg J, mida kasutasime kasulikult ja läksime magama. Uni sai minul siiski tulla alles kell 1 paiku, sest üht-teist oli veel toimetamist ja järgmise päeva asjad üle vaadata. Kuigi infot oli kuidagi vähe. Eelmistel aastatel on info paremini liikunud ja päevaplaanid on olnud pikemalt ette teada. Nüüd aga tuli oodata uut päev, kui miskit kuskilt teada said.

Esimene päev oli lõppenud rahulikult ja kõik olid rõõmsad, kui magama läksid. Koduigatsust polnud veel kellelgi.